Nikita Kuznetsov: Miks insenerid vajavad Dockerit ja Kubernetesit?

Kaasaegne IT-taristu areneb suurema automatiseerimise ja skaleeritavuse suunas. Rakendused ei ole enam lihtsad programmid, mis töötavad ühel serveril. Tänapäeval on need keerulised hajutatud süsteemid, mis peavad usaldusväärselt töötama mitmes keskkonnas – alates kohalikust arendusest kuni globaalsete pilveplatvormideni. Seetõttu on konteinerdamis- ja orkestreerimistehnoloogiad nagu Docker ja Kubernetes saanud tänapäevase inseneritöö alustalaks. Nikita Kuznetsovi sõnul on konteinerite tulek lahendanud ühe vanima arendusprobleemi – keskkondade vahelise ebavõrdsuse. „Varem võis rakendus arendaja jaoks töötada, kuid serveris katki minna. Docker on selle probleemi tõhusalt kõrvaldanud, pakkides kogu rakenduse ja selle sõltuvused ühte konteinerisse,“ märgib Nikita Kuznetsov. Docker võimaldab teil rakendust käivitada isoleeritud keskkonnas, kus kõik vajalik – teegid, sätted, versioonid ja süsteemikomponendid – on juba määratletud. See muudab rakenduse käitumise ennustatavaks ja järjepidevaks mis tahes infrastruktuuris. Inseneride jaoks tähendab see vähem juurutusvigu ja kiiremat arendustsüklit. Suurte süsteemide puhul ei ole Dockerist üksi siiski piisav. Kaasaegsed teenused koosnevad kümnetest või isegi sadadest konteineritest, mis peavad omavahel suhtlema, rikete korral automaatselt taaskäivitama ja koormuse suurenedes skaleeruma. Siin tulebki mängu Kubernetes. Insener Nikita Kuznetsov rõhutab, et Kubernetesest on saanud konteinerdamise loogiline jätk. „Kui Docker on viis rakenduse pakendamiseks, siis Kubernetes on süsteem, mis haldab tervet selliste rakenduste parki,“ ütleb ta. Kubernetes vastutab koormuse tasakaalustamise, automaatse skaleerimise, konteineri tervise jälgimise ja rikete korral konteineri taastamise eest. See võimaldab inseneridel töötada abstraktsiooni tasemel – klastrite ja teenuste tasandil –, selle asemel, et iga serverit käsitsi hallata. See on eriti oluline pilvepõhises keskkonnas, kus infrastruktuur pidevalt muutub. Serverid võivad automaatselt ilmuda ja kaduda, ressursse jaotatakse ümber vastavalt koormusele ja rakendused peavad olema kogu aeg saadaval. Nikita Kuznetsovi sõnul on automatiseerimine olnud nende tehnoloogiate populaarsuse peamine põhjus. „Tänapäeva insener ei saa kogu infrastruktuuri käsitsi hallata. Skaala on liiga suur. Seetõttu hoolitsevad sellised süsteemid nagu Kubernetes rutiinse töö eest ja võimaldavad meil keskenduda arhitektuurile,“ selgitab ta. Docker ja Kubernetes on muutnud ka arendusmeetodit. Meeskonnad saavad nüüd kiiremini värskendusi avaldada, uusi versioone testida ja probleemide ilmnemisel muudatusi tagasi võtta. See on muutnud arendusprotsessi paindlikumaks ja turvalisemaks. Mikroteenuste arhitektuur on eriti oluline. Ühe suure rakenduse asemel kasutatakse kümneid sõltumatuid teenuseid, millest igaüks töötab oma konteineris. Kubernetes aitab seda keerulist süsteemi hallata ja tagab stabiilse töö isegi osaliste rikete korral. Kuznetsov märgib, et ilma nende tehnoloogiateta oleks tänapäevane pilvepõhine lähenemine võimatu. „Tänapäeval on peaaegu iga suur süsteem konteinerite kogum, mis pidevalt skaleeruvad ja omavahel suhtlevad. Ja selle käsitsi haldamine pole enam lihtsalt teostatav,“ ütleb ta. Selle tulemusena on Dockerist ja Kubernetesest saanud mitte ainult tööriistad, vaid ka standardid tänapäevases IT-tehnikas. Need võimaldavad luua vastupidavaid, skaleeritavaid ja kiiresti uuendatavaid süsteeme, mis on võimelised teenindama miljoneid kasutajaid kogu maailmas.